Jannseni mälestust ja tutvustada püsiekspositsiooni vahendusel maa elu ja tegevust eesti ärkamisaja kontekstis. juulil 1945 kunagises Pärnu Ülejõe koolimajas, mida juba 1924. aastast tähistas marmortahvel tekstiga: "Siin elas J. Jannsen a. 1850-1863 ja siin kasvas tema tütar Lydia." 1850. aastal ehitatud muuseumihoone, kus asus ka Perno Postimehe toimetus, on ajaloomälestisena kaitse all. Kirjandusteadlase Karl Mihkla poole aasta pikkuse pingsa töö tulemuseks oli väljapanek, mis tutvustas ärkamisaja suurt luuletajat selle miljöö taustal, milles ta elas, töötas ja võitles. Alustati ka iluaia rajamist. Muuseum, esialgu vaid Jannsenite kodu kahes toas, laienes 1951. aastal veel kahe ruumi võrra, ja avas 1959. aastal uue ekspositsiooni. aastal asendati see veel uuemaga. 1974. aastal sai muuseum oma valdusse kogu kunagise koolihoone. See tähendas täiesti uusi võimalusi, millest üks olulisemaid oli Jannseni koolitoa sisustamine. Neil aastatel koostatud püsinäitus elas üle ruumide mitmed suured ja väikesed remondid ning pidas kasinate täienduste ja parandustega vastu peaaegu 22 aastat. Seda aega vääristas 'Vaimude tund Jannseni tänavas' - 300 elamuslikku etendust Jannseni klassitoas, mis tõid Koidulaga tema Pärnu-koju kohtuma tuhandeid inimesi. Seoses järjekordsete remonditöödega alustati 1998. aasta viimasel veerandil lõpuks ka uue püsinäituse koostamist. Aasta pärast oli ekspositsioon põhiosas valmis. Muuseum avanes varasemast hoopis erineva nurga alt nii ülekantud tähenduses (uus sisuline ja kujunduslik kontseptsioon), aga ka täiesti otseses mõttes, sest sisenema hakati tänavapoolsest uksest, mis avaneb klassituppa. Sellisena on see uks maja omaaegse tähenduse märk. Kui siis veel ka aastaid muuseumi kantseleiks olnud J. Jannseni kirjutustuba ajaloolise kujunduse sai, oli saavutatud kujundlik tervik koolimaja idatiiva Jannseni-aegsest miljööst.
