30/10/2026
Meie armas Rebase talu tähistab koos meiega “Tõe ja õiguse” 100. tähtpäeva. Rebase talu hoolitseb juba kümnendat aastat Peeter Hanseni ja August Hanseni õunaaia eest. Vanad puud on kosutatud, haiged puud on asendatud uute pärandsortitega, õpetussõnad hooldamiseks jagatud ja õunarõõmu jätkub muuseumi külastajatelegi.
Sada aastat „Tõde ja õigust“. Vargamäe pole kuhugi kadunud!
Täna, 30. oktoobril, möödub 100 aastat A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa ilmumisest.
Andres ja Pearu, nende tõed ja õigused, kraavid ja kivid, töö ja jonni jätkamine… Tammsaare kirjutas Vargamäest, aga kirjutas tegelikult inimesest. Sellest, kuidas üks tahab maad harida ja elu edasi viia, ent tee peal tuleb ikka midagi, mis plaanid proovile paneb.
Oleme meiegi Vargamäega omamoodi seotud. Mitte ainult sellepärast, et siinmail on Tammsaare jäljed ja lood lähedal, vaid ka seepärast, et maa harimine nõuab sedasama, millest tema kirjutas: tööd, kannatust, järjekindlust ja vahel ka parajat annust kangekaelsust.
Meil on õnneks naabritega hästi. Keegi ei kipu kraavi teise põllu poole nihutama ega meie tööle kaikaid kodarasse loopima. Tänapäeva maaelus võib aga vahel tunduda, et Pearu on kolinud.... paberitesse. Üha uued nõuded, eeskirjad ja euroopalikult sirgeks mõõdetud raamid võtavad suure tüki ajast, mida võiks päris töö tegemiseks kasutada.
Eks reegleid ole vaja ja toiduohutus pole naljaasi. Aga terve talupojamõistus võiks ju ka olla.
Sada aastat hiljem harime ikka maad, hooldame õunapuid ja loodame, et sügisel saab korjata seda, mille nimel kevadest saadik vaeva nähtud. Kuigi vahepeal on paljugi muutunud – hobuse asemele tulnud traktor, vikati asemele trimmer ja vankri asemele kaubik.
Aga inimsuhetes pole aeg suuri uuendusi toonud. Ikka vajame üksteise mõistmist, usaldust ja austust, ikka võib üksainus sõna ehitada silla või kaevata kraavi sügavamaks kui kõige usinam maaparandaja. Tehnika areneb, töövahendid muutuvad ja maailm meie ümber läheb aina keerulisemaks, aga inimese loomuses on midagi visa ja püsivat. Võib-olla just seepärast sõltubki lõpptulemus rohkem sellest, kuidas me üksteisega ümber käime, kui sellest, milliste masinatega oma põlde harime.
Ja kui sada aastat tagasi jagus Andresel ja Pearul tõde ning õigust terve raamatusarja jagu, siis ehk jätkub neid meilgi veel pikemaks ajaks. Peaasi, et kraavid liiga sügavaks ei läheks ja sillad päris ehitamata ei jääks.
Piia Ja Meelis
