15/06/2026
„Loll Ants ja viiliõli”
Nõuka aegses rutiinses töömehe tööpäevas oli tihtipeale ka üsna lõbusaid seike ja siinkohal tahaks rääkida elust enesest võetud kahte eraldi seisvat lugu.
„Loll Ants”
Töömeeste seas kutsuti nõnda autotõstukit, nõuka aegse masinatööstuse järjekordset imet. Robustsus, juhtimise lihtsus, vähe hooldust nõudev, piisav tõstevõime ja siseõue transporttööde teostatavus, olid tema omadused, seega üsna universaalne riistapuu. Tootsis oli sellised „imesid” suuremates jaoskondades.
„Loll Antsu” lugu saab oma alguse turb -ja transpordi jaoskonnast.
Elektrik Ennol oli vaja tööstuse suurest laost jaoskonda ära tuua suurem elektri mootor, kaalus see umbes tonni. Äsja jaoskonda tööle võetud töölisele andiski elektrik ülesande võtta transpordist „Loll Ants” ja mootor laost ära tuua. Töömees seadis sammud transpordi jsk. poole ja ise teel mõeldes, et kuidas ta ikka niiviisi rumalalt küsib seda Antsu ja nimetab veel lolliks?
Eks ta siis küsinudki viisakalt raudteemeistri käest, et kust ta selle Antsu leiab, keda kästud abiks võtta mootori toomisel.
Meistril oli Ants kohe võtta, ta juhatas noore töömehe Antsu juurde ning lubas appi anda.
Abi otsinud töömees vaatas seda Antsu jalatallast pealaeni hindava pilguga, keeras otsa ringi ja läks käsuandja juurde tagasi jutuga: „Ei selle Antsuga pole midagi peale hakata, ta nii väikest kasvu ja kõhetu, ei tema jaksa seda tonnist mootorit vinnata.” Oh seda heatahtlikku naeru oli üle õue, aga noorele töömehele oli see jällegi uus kogemus ja talle endalegi tegi see nalja.
„Viiliõli”
Jällegi, umbes 40. aasta tagune lugu, mis üsna hästi meeles ja ilmekas näide, kuidas vanemad töömehed läbi vimkade ja naljade elukooli tõdesid õpetasid.
See „viiliõli” näide oli pikalt käibel ka mujal, aga see lugu Tootsi mehaanika jaoskonna lukkseppade seas oli järjekordne näide, et millestki õpiti ja nalja sai parasjagu.
Äsja lukksepa õpilase ametisse asunud noorel töömehel tuli mõned tööks vajaminevad tööriistad ise valmis meisterdada kogenud lukksepa valvsa pilgu all.
Nii ka tol korral. Noormees viilis usinasti kruustangide vahele kinnitatud metallitükki. Vana Anton käis aeg-ajalt vaatamas, kuidas poisil läheb. Pale higis ei tahtnud asi kuidagi hästi edeneda.
Vana lukksepp Anton müksas sõbralikult noormeest ja soovitas minna riistakambrisse Jakobi käest viiliõli tooma. Pikalt mõtlemata oligi poiss riistakambri luugi juures ja nõudis viiliõli. Jakob kohmetus hetkeks kummalise küsimise peale, aga kiiresti tuli vastus: „Praegu viiliõli pole, aga meister lubanud selle varsti laost välja kirjutada, siis saab.” Poiss öelnud, et nii palju aega pole, kas muuga seda va viiliõli asendada ei saa. Jakob käskinud poissi pisut oodata ja läks käepärase puupilpaga tavotitünni põhjast tavotti kraapima. Noorem lugeja ei tegi, mis see tavott on, aga vanematel on asi tuttav. Nimelt oli tegemist pooltahke pruunika määrdeainega, millel oli ka oma mark, aga rahvas kutsus seda tavotiks ning tarniti tihtipeale puittaaras.
Nii siis, poiss sai selle tavoti ja tagasi töölaua juurde. Selleks ajaks oli tema töökoha juurde kogunenud ka teisi vanemaid töömehi ja kui nad nägid poissi tavotise pulgaga, oli nalja kui palju ja poisile sai selgeks, et viilile pole üldse mingit õli tarvis.
Meenutas Lev Suni.
