21/04/2026
🦜Sageli küsitakse meilt, miks linnud muuseumis elavad? Ja kas 19. sajandil peeti kodudes puurilinde?
Jah, peeti küll. 19. sajandi linnakodanike kodudes olid puurilinnud üsna levinud. Eriti populaarseks muutusid need just biidermeieri ajastul, kui kodust kujundati hubane, rahulik ja privaatne maailm. Linnulaul tõi tuppa killukese loodust ning pakkus vaikset meelelahutust.
Kõige sagedamini peeti kodudes kanaarilinde, keda hinnati ilusa laulu tõttu. 19. sajandi teisel poolel muutusid populaarseks ka viirpapagoid, kes olid tol ajal eksootilised ja moodsad. Jõukamates kodudes peeti vahel ka amadiine ja suuremaid papagoisid. Mõnikord pandi puuri isegi kohalikke laululinde — vinte, leevikesi või kuldnokki!
Linde saadi mitmel viisil:
- neid müüdi linnaturgudel ja rändkaupmeeste kaudu,
- kanaarilinde kasvatati Euroopas spetsiaalselt müügiks
- eksootilisemaid linde toodi kaugemalt kaubateede kaudu
Ka Tartu-suguses ülikoolilinnas ei olnud puurilind midagi haruldast.
Puurilind oli 19. sajandi kodus hubasuse märk — nagu toalilled või klaver. 🪴
Kuid selle kõige taustal hakkas juba tol sajandil tekkima ka teistsugune mõtteviis. Märgati, et looduses vabalt laulnud lind jäi puuris vaikseks. Seda hakati kasutama kujundina kirjanduses ja luules — puurilind, kes ei laula, muutus vabaduse ja piirangute sümboliks.
J. C. Lavater kirjutas "Der Mensch ist frei wie der Vogel im Käfig; er kann sich innerhalb gewisser Grenzen bewegen." (Tõlge: "Inimene on vaba nagu lind puuris; ta võib liikuda teatud piirides.")
Nii sai ühest väikesest linnust suur mõte.
Hubane kodu võis olla ka omamoodi piiratud maailm.
Vaikiv linnuke puuris pani mõtlema, kui palju vabadust on inimesel endal.
Meie muuseumi viirpapagoid meenutavad seda 19. sajandi kodumaailma — selle ilu, rahu ja ka väikseid vastuolusid.
