30/09/2026
MIGA blogi #67: Õhin kui katteta valuuta
Andsin eile Aktuaalsele kaamerale kommentaari riigieelarve ja kultuurivaldkonna toetuste teemal. Lauraliisiga hüvasti jättes tõdesime, et kultuuris on alati raha vähe olnud ja ilmselt nii ka jääb. Olen valdkonnas tegutsenud üle 30 aasta ning selle ajaga on palju muutunud. Eeskätt on aastatega tekkinud oskus ka kõige pöörasemad loomingulised väljakutsed majanduslikult toimima panna, aga üks asi siiski muutunud pole. Väga palju kultuuri sünnib tänaseni õhinapõhiselt ning kui eelarvet kõigi töölõikude eest tasumiseks ei jagu, jäävad rahalise katteta just enda töötunnid.
Eks kõik, kes on kunagi samas paadis olnud, teavad ning küllap ka otsustajad teavad ja kasutavad seda äragi, et kui kultuuriprojektile kogu küsitud raha ei eraldata, tehakse see sageli ära ka poole väiksema eelarvega. Oleme isegi saanud ühe fondi komisjonist mitteametlikku tagasisidet, et toetusest ei jäädud ilma sugugi seetõttu, et projekt oleks olnud kehv. Põhjendus seisnes selles, et küll teie oma oskustega (loe õhinaga) selle nagunii ellu viite. Eks viisimegi.
Õhin on kultuuris tohutu jõud. Ilma selleta poleks sündinud ilmselt väga paljusid ettevõtmisi, mis on hiljem muutunud meie kultuuripildi loomulikuks osaks. Sageli sünnivadki uued ideed just väikestes eraalgatuslikes organisatsioonides, kus pole suuri struktuure ega pikki otsustusahelaid, küll aga on tahtmist, energiat ja julgust katsetada. Mitmed uuringudki on osutanud, et sellised algatused täidavad kultuuriväljal sageli lünki, kuhu suuremad ja püsivalt rahastatud institutsioonid oma paratamatu inertsuse tõttu ei jõua.
Aga sellesama õhinaga kaasneb üks üsna ohtlik paradoks. Kui süsteem teab, et kultuuriväljal tegutsevad entusiastid teevad oma asja niikuinii ära, võib õhinast saada justkui osa projekti „rahastusest“. Puudujääv raha asendatakse tasuta töö ja tegijate aja ning energiaga. Ning mida rohkem me tõestame, et suudame vähese rahaga suuri asju teha, seda vähem tekib survet arvestada, kui palju selle kõige tegemine tegelikult maksab.
Ja ma ei kurda. Olen kõik need valikud ise teinud. Olen kultuurikorraldamise kõrval proovinud kätt ka mitmes ametkonnas, kuid varem või hiljem ikka tagasi rohujuuretasandile jõudnud. Ju siis on mulle olnud tähtsam ise midagi käivitada ja ellu viia kui kõrvalt vaadata, kuidas teised seda teevad. Ja ega mul ole põhjust tulemuste üle nuriseda. Julgen öelda, et 99 protsenti enda ja oma meeskondade ideedest olen suutnud ühel või teisel moel ka ellu viia.
Loomulikult olen selle kõige eest maksnud ka korralikku õpiraha. Kui pärast Haki galerii sulgemist kokku arvutasime, palju me Kailiga viie aasta jooksul sinna oma raha sisse panime, jättes kõrvale selle, et me ei maksnud endale kordagi Haki eestvedamise eest töötasu, no ei jõudnud lihtsalt „paremaid aegu“ ära oodata, oli summa päris ehmatav. Selle raha eest oleksime saanud osta väikese maja Liguuria Alpides. Aga eks seegi ole õppetund, kui raske on oma ettevõtmisi emotsionaalselt lõpetada, isegi siis, kui numbrid ütlevad, et oleks aeg. Kuidas sa ikka lõpetad, nii palju õhinat läheb ju raisku.
Eile sai suure auditooriumi ees välja öeldud, et järgmine hooaeg jääb Voronjas viimaseks. Sobis kuidagi öelda, kuigi riigieelarve selles süüdi pole. Õhin, millega me kolmteist aastat tagasi alustasime, on tasapisi otsa saanud ning meie kahanemise teekonnal on vaid aja küsimus, millal järg jõudnuks ka Voronja kätte. Rahastamisega seostub Voronja lõpetamine aga teisel moel. Kui Eestis oleks olemas toimiv regionaalne kunstipoliitika, võiks ehk olla võimalik, et üks tugev maamärk Peipsivereel jätkaks ka pärast meid. Meie taanduksime niikuinii, aga näitusemaja ei peaks tingimata koos meiega lõpetama. Praeguse mudeli puhul on aga taolised ettevõtmised sedavõrd tugevalt seotud algatajate energia, aja ja õhinaga, et kui nemad kõrvale astuvad, kaob enamasti ka ettevõtmine ise.
Olen ikka siin-seal öelnud kui oluline on uusi kultuurialgatusi käivitada, neid mitmekülgselt toetades. Aga sama oluline küsimus tekib ka siis, kui mõnest algatusest on aastatega kujunenud toimiv ja oma piirkonnale vajalik kultuurimagnet. Ühelt poolt tundub raiskamisena lasta sel lihtsalt kaduda, teisalt ei saa eeldada, et algatajad peavad seda (tihti oma õhinast) igavesti üleval hoidma. Mingil hetkel võiks tekkida võimalus, et algatus saab oma loojatest iseseisvaks, et nemad saaksid süümepiinadeta edasi liikuda.
Õhinapõhisel kultuurikorraldamisel on veel üks hind, millest nooremana väga palju ei mõtle. Kui oled aastaid jätnud endale töötasu maksmata või maksnud seda nii vähe kui võimalik, sest kõik teised tunduvad alati olulisemad, jõuavad need valikud ühel hetkel pensioniarvestusse. Töötunde on tehtud rohkem kui täiskoha eest, sest kui sa töötad oma unistuste alal, siis teiste arvates ei tööta sa tegelikult tundigi, aga pensionimaksetes see kajastuma ei hakka.
Olen ikka lähtunud mõttest, et ära karda suuri väljaminekuid, karda väikeseid sissetulekuid. Eks seesama mõtteviis ole sundinud mind üsna väsimatu energiaga otsima oma projektidele majanduslikku katet nii turumehhanismidest kui ka kastist välja mõeldes. Mäletan, kuidas ühe riikliku kunstiasutuse juht kuuldes, et Voronja tööshoidmiseks oleme pakkunud oma ruumides majutust ja müünud laatadel sibulamoose, märkis pisut üleoleva tooniga, et kultuurivaldkond võiks leida teenimisvõimalusi pigem valdkonna seest. Loomulikult ma ei saanud seda pahaks panna inimesele, kelle juhitud organisatsioon saab riigilt mitmemiljonilist toetust ning kes pole pidanud iga kuu palgapäeva lähenedes nuputama, kust leida raha oma tiimile töötasu maksmiseks.
Pensionieale lähemale jõudes ja mõistes, et kõigi nende aastate jooksul tehtud valikute tulemusena ei hakka meil Kailiga kunagi olema suuri pensione, otsustasime vana põhimõtte enda jaoks ümber pöörata. Kui suuri sissetulekuid pole põhjust tulevikult oodata, tuleb vähendada väljaminekuid. Nii sai meie kahanemise teekond lisaks maailmavaatelisele valikule ka väga praktilise mõõtme. Minimaja ei tähenda meie jaoks lihtsalt väiksemat elamispinda, vaid katset kujundada oma elu selliselt, et selle ülalpidamiseks kuluks tulevikus võimalikult vähe ressursse. Samal ajal ei tahtnud me loobuda valikutest, mis on meile alati olulised olnud. Elada kunsti keskel, teha näitusi, kutsuda inimesi külla ja olla ise kultuurielu sees. Seega võiks öelda, et lool on õnnelik lõpp.
Aga tulles tagasi eilse tõdemuse juurde, et kultuuris on alati raha vähe olnud ja ilmselt jääbki olema, siis võib-olla pole kõige olulisem küsimus enam see, miks seda raha alati napib. Palju põletavam küsimus on, miks oleme nii kaua pidanud normaalseks, et puuduoleva osa maksavad kinni kultuurivaldkonnas töötavad inimesed ise. Oma töötundide, väiksemate sissetulekute, kesiste või olematute sotsiaalsete garantiide ja lõpuks ka oma pensioniga.
Foto: Eesi Raa
