12/05/2026
Käisin Vernissages oksjoni pilte vaatamas. Seal näeb maale, mis muidu kodudes peidus on ja siis uuesti peitu kaovad. Üksjagu põnev on jälgida piltide kevadrännet. Oli, mida vaadata. Isegi ostaks, kui midagi muud teha poleks. Kuid mul pole muret sellega, pole ei vahendeid ega seina.
Minu lemmik neist rändpiltidest on talvine metsapilt, selle ette jääkski seisma, külm ei hakkaks. Siin mõned plõksud töödest, mida mina kauem vaatasin. Wiiralti väikesed illud, need on ühes raamis nii head, tõesti õnnestunud vormistus. Seda retid ostaksid. Ikka on hea graafikat vaadata, hästi lähedalt ja elusast peast. Minu kogust on ka mõned asjad siin rippumas, kahju küll, mis parata. Aga seda ju mõnel teiselgi.
Miskipärast tekkis tunne, et raskem kraam on otsa saanud, s.t. et uhked maalid on paikseks jäänud. Polnud taaskohtumisi näitustel meeldejäänud töödega niipalju, kui eelmistel aastatel seda olnud on. Ega see paha pole, vaid meie näeme vähem. Aga miskit ikka, tänud galeriile!
