Juhan Liivi Muuseum

04/06/2026

Mõnikord tuleb ette mitutpidi üllatusi. Kõigepealt tegi üllatuskülaskäigu Juhan Liivi koju Püünsi kooli 7. klass ja luges tema luuletusi. Neid omakorda üllatas ootamatult välja ilmunud Juhan Liiv ;)

01/06/2026

Suur suvi läheneb ja sauna katus on vaja välja vahetada. Meil on rõõm, et meie vallas paigaldab laastukatuseid selline tegus ettevõte nagu UBP Grupp :)

01/06/2026

Uudised!
Panime just müüki piletid kahele lisaetendusele "Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu", mis toimuvad kahel laupäeval kell 14.
Info ja piletid siit:
https://sviby.com/et/s/alguskokkukola-juhan-liivi-lugu


Muuseumikaart Visit Tartu Visit South Estonia Sibulatee

26/05/2026

Koosa lasteaia mudilastel on Kodavere kiil täätsä suun :)

13/05/2026

Küll on tore näha, et vanad head mängud nagu köievedu, vägikaikavedu ja kull tõmbavad ka tänase nutipõlvkonna käima! Lähte kooli viiendikud ei tahtnud enam bussiga koju sõitagi!

09/05/2026

Täna said meie juures kokku Jakobi ja Eliase järeltulijad ning Jakob Liivi Seltsi eestvedajad. Oli tore vanu tutvusi värskendada ja uusi sidemeid sõlmida. Liivid on üks kange suguselts!

02/05/2026

Kaur Riismaa kirjutab Juhan Liivist:
JUHAN LIIV 162 ⟩ See «naljakas onu», kes vahel külla tuli

Juhan Liivi 162. sünniaastapäeva puhul kirjutab kirjanike liidu romaanivõistluse võitja Kaur Riismaa oma kirjanduslikest suhetest luuletajaga.

01/05/2026

Liivi luuleauhinna laureaat on Eeva Park! Palju õnne!

Juhani sünnipäeval, 30. aprillil kuulutati Alatskivil Juhan Liivi Muuseumis välja 48. Liivi luuleauhinna laureaat. Võitjaks osutus Eeva Pargi luuletus “Aeg”, mis on ilmunud Loomingus nr 1/2025 ning luulekogu “Hundirattas” avaluuletusena.

Žürii liikme Berit Petolai sõnul mõjub luuletus "Aeg" rahustavana, tõmmates lugeja enesega kaasa küpselt leplikku, hõrgult nägemuslikku ja hingelist kosutust pakkuvasse luuleilma. “Siin on midagi, mis kriibib ja midagi, mis koheselt lohutab. See kõik annab kokku klaari, nauditavalt nappide ning tasaste vahenditega loodud suure ja võimsa tunde, mis on omane ka Liivi luulele.”

Nii luules kui proosas viljaka autorina on Eeva Park pälvinud arvukalt tunnustusi. Muuseas on ta kujutanud noort Juhan Liivi näidendis “Geeniuste algkursus” (2006, raamatuna ilmunud 2016).
Žürii koosseisus Janika Läänemets (esinaine), Jüri Talvet, Berit Petolai, Rahel Ariel Kaur, Helen Paju, Janika Kronberg ja Tanar Kirs esitas auhinnale kokku 7 luuletust. Teised nominendid olid Kärt Hellerma, Doris Kareva, Berit Kaschan, Riste Sofie Käär, Carolina Pihelgas ja Mikk Tšaškin. Laureaat sai auhinnaks nahast karjasemärsi, mille on valmistanud kohalik noor nahakunstnik Iris Järg.

--------
Aeg
Armastan aega, kui aed vaikib,
kui astrid on härmas,
õhus nahkhiire puudutus kui viibe,
hääletus kannab meid üle jäise udu
kui aed vaikib omaenda vaikust,
tõmbab hinge, kõik on valmis, viljad salves, lapsed suured,
öö teeb aseme valgeks vähenevale valgusele,
murduvale hommikule
tumedate jälgedega,
mis tallavad jäätunud kõrsi
veel nii rohirohelisi –
kõik on nüüd näha – su tulek, su minek
ja su vaikus.
-------

Fotod Viktoria Arro.

29/04/2026

Ning viimaseks nominendiks on Berit Kaschan luuletusega, mis ilmus tema kogus “Aprill”:

Linnupete

Üleeile pesin oma vanaema selga ja märkasin –
ta hakkab tasapisi linnuks tagasi minema.
Tema keha on muutunud kergemaks, juuksed udusuliseks,
ja tiivanukid – need hästi varjatud potentsiaaliga reliktid – on
hakanud üha teravamalt esile tungima.

Pilk on tal alati olnud terane ja
liigutused kärmed, aga nüüd võib tema olekust
aimata üht saladust.

Kevadeti on tal ikka olnud kombeks öelda,
et on see elu, mis ta on,
aga seda suve võiks ju ikka veel näha.
Sügiseti on ta vaiksem, vaatab pingsamalt taevast,
ei ütle, et tahaks tingimata jõule näha,
mõnikord harva mainib midagi kevadest.
See annab julgust oletada,
et ehk ei plaani ta ka tänavu veel
rändlindudega kaasa minna.
Ehk on tal meile varuks veel pisut armuaega.

Teame ju kõik, et tema lahkumine,
see saab olema
kui ilmalinnu lahkumine
tagasi vete kohale
ja meie, mahajääjad,
peame pärast seda looma täiesti uued laulud,
uue maailma. Mis sest, et me ei taha.

Õnneks täna veel
nõuab ta lihtsalt rohkelt seepi,
ja et nühiksin ta selgroogu tugevalt,
nii et surin sisse tuleks.
“Löö mu luud läikima!”
hõikab ta naeruselt,
ja vaatab siis vilksamisi mulle otsa,
et kas ma ikka sain aru.

Ma sain.
Ja ma löön.
Löön käima tema vere
ja mudin tasapisi lahti ka tiivanukid.
Äratan nende mälu.
Et ühel päeval,
kui ta tõesti lõpuks sirutab välja oma tiivad,
mida kasutas viimati
pea kakssada aastat tagasi,
kui meie juurde saabus,
et siis see tiivasirutus
oleks temale
võimalikult valutu ja lihtne,

ja et see oleks vähemasti
elusuurune.