14/06/2026
Täna on juuniküüditamise mälestuspäev.
Oluline on mäletada. Oluline on teada. Oluline on rääkida.
Oluline on mõtelda. Nii toonasele kui praegusele.
Hämmastav on paljude Siberist tagasitulnute optimism ja elujõud, oskus ka kõige keerulisemas olukorras näha võimalust või muigekohta. Ilmselt sellest, et tuldud toime pea mittetoimetulekuvõimalikes oludes.
Oluline on mõtelda ka seda, kuidas sellised asjad teoks saavad.
Selle taga polnud üksnes võõrvõimu surve ja kaasajooksikute-nahahoidjate agarus, vaid ka naabrite ning tuttavate teadlik tegevus. Edasiviivaks jõuks said kadedus, vihapidamine ja kättemaksusoov... Aga ühiskondlik muutus oli niivõrd suur, et bumerangi hoog pühkis tihti minema ka käsihõõruva kasusaaja.
II maailmasõja ja okupatsioonide vermed on iga suguvõsa loos.
Sõruotsas tähendasid baaside leping ja nõukogude okupatsioon ka külade tühjendamist ja suurtükipatarei rajamist. Küüditamine, sõja lähedalt nägemine, suur põgenemine 1944... Ometi oli enamik kohale- ja kojujääjaid, kes lootsid... Pärast sõda hakkas piirivalve kohalikku elu dikteerima. Keeld põlisele rannarahvale merele minna oli sama absurdne nagu maa ja muu vara äravõtmine, aga elada ja hakkama saada oli vaja. Saadi toime, kohanduti. Kahekordne mõtlemine ja rääkimine on üks neid asju, mida okupatsiooni mittetundnud rahvale on keeruline seletada.
Vabadus on väärtus.
Kas me oleme nüüd ühiskonnana küpsemad, empaatilisemad? Suudame tasalülitada vaenulikkuse?
Kuidas nüüd, samuti keerulisel ajal omavahelisi ebakõlasid ja maadejagamisi maandada, nii et need ei väänduks?
Ikka igaüks ise peaks püüdma jääda inimeseks.
(Lähemalt militaarajaloost: https://militaryheritagetourism.info/et/military/sites/view/197, https://mil.hiiumaa.ee)
Eesti Mälu Instituut:
https://mnemosyne.ee/
Eesti kommunismiohvrite memoriaal asub Tallinnas Maarjamäel. E-memoriaal on tema digitaalne jätk, mis sisaldab üle 100 000 Eesti kommunismiohvri andmeid.
