14/09/2026
PÕRP, PÕRP, PÕRP! Johannes Aavik laenas eesti keelde soome keelest sadu sõnu (nt 'hetk' ja 'kiindumus') ning prantsuse keelest kümneid sõnu (nt 'siiras' ja 'embama"). Oleme neid sõnu üle 100 aasta pruukinud, mistõttu on tagumine aeg laenud tagasi maksta.
Laupäeval, 12. septembril kuulutas Aavikute majamuuseum Kirjandustänava festivalil välja "Aaviku avantyyri" ehk sõnause suunaga eesti keelest prantsuse ja soome keelde kõigile neile, kel kokkupuuteid ülalmainit kolme keelega. Lugege ning kuulake täpsemalt linkidelt kommentaaris.
Aga miks just need keeled? Vastab Johannes Aavik:
"Prantsuskeele kohta tekkis mul huvi juba gymnaasiumi keskmisis klasses. Tundsin erilist sembust selle keele poole. Mind veetles selles see peenuse ja elegantsi oreool, mis heljub prantsuse keele ja kultuuri ymber. Umbes aastast 1900 kuni 1918 olin nii vaimustet prantsuskeelest ning lugesin niipaljo Prantsuse raamatuid ja ajakirjo, et see keel sai mulle nii omaseks, et mul sageli oli kergem selles end väljendada kui yheski teises. Hulga oma keelelisi artikleid ja brošyyride osi olen enne, mustandis, kirjotand prantsuskeeles ja alles siis tõlkind eestikeele. Juba Kuresaares, seitsmendas klassis olles, olin oma päivikot prantsuskeeles kirjotand. „Ruthi" kirjotasin suurelt osalt prantsuskeeles ja tõlkisin siis eesti-keele. Kui aastal 1911 hakkasin tegelema Eesti keele uuendamisega ja kirjotama sellekohaseid artikleid, siis kirjotasin mustandid enamasti prantsuskeeles. Seda keelt tarvitades nagu vabanes mu vaim: ma leidsin kergema ja elegantsema väljendusviisi. Raskepärasus kados, mõte sai nagu tiivad.”
“Soomekeele tundma-õppmine oli mulle pääle ladina- ja prantuskeele kolmandaks ilmotuseks. Sel keelel, nagu see muu seas esineb Juhani Aho teoseis ja stiilis, on isesugune uus iluvarjond. Soomekeeles avaldub veel relieefsemana meie oma eestikeele yrgne omapärane vaim, hõng ja sisemine tämber. Seepärast just soomekeele kaudo jõudsingi eestikeele juure. Ka eestikeelel on oma eriline sisemine tämber, mida me eestlased ise hästi ei taju, sarnoti kui inimene hästi ei kuule ega tunne omaenese hääle kõla. Välismaalased, kes eestikeele ära õpiksid, oleksid võimelised seda paremin tajuma. Aga mulle näib, et eestikeelele on omane lihtne loomulikkus, vahest veelgi suurem kui soome- ja saksakeelel (viimane on mõeldud muidogi oma lihtsas koduses väljendusviisis). Aga teiselt poolt eestikeel, kui temas ykskord tarvitusele võetakse kõik uued vormid ja rohked uued sõnad, võib tõusta varjondirikka väljenduse võimeni ja saada peeneks instrumendiks kirjanikole, teadlaseile, tõlkijaile. Soome keelt ei tarvitse seega sugugi karta, vaid see olgu meile selleks keelelise puhtuse ja omapärasuse ideaaliks, mille poole tuleb pyyda, sest see näitab, miline oleks eestigi keel olnud, oleks ta saand areneda soodsamais tingimusis.”
Johannes Aavik, portree Helsingi ülikooli päevilt, SM F 3705:4 F, Saaremaa Muuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/3014058
Johannes Aaviku tsitaadid: "IDEEPE: Johannes Aaviku ideede päevik", 2010, Johannes Aaviku Selts